Sunday, 15 February 2015

Vestlused boda-bodal.

Minu peamised luganda harjutamise võimalused ning samuti huvitavad vestlused kohaliku kultuuri ja eluolu kohta on olnud boda-bodaga sõites. Sekka veel mõni lihtsalt väga naljakas või üllatav teemaarendus. Nüüdseks on mul välja kujunenud teatud boda-mehed, kellele saan kas Namungoonas (õmblejate poe juures) või kesklinnas olles helistada ja kohale kutsuda. Mõned boda-vestlused ja seiklused olen üritanud aja jooksul kirja panna.
Näiteks küsis kord Kakirist Blueskysse sõitnud boda-juht minu käest, et kas mul on naine ja kui ei, siis miks mitte, sest naisega on siiski elu niivõrd palju parem. Ma ei hakanud vastu vaidlema. Mõned kesklinna boda-mehed küsivad aga otse, et kas saaksin neile armastust õpetada ning nad õpetaks mulle lugandat. Selle peale ma tavaliselt vastan, et "ssebo, sina sõida".
Hilja õhtul Kampala moodsa kunsti festivali lõpupeole sõites sattus väga tore boda-juht, kes luganda keeles selgitas, et tal on kaksikvend ja see on siinkandis midagi väga erilist. Ta nimi Kato tähendabki nooremat meessoost kaksikut (naise puhul on nimi Nakato). Kõige selle seletamise jooksul sõitis ta mööda uskumatuid peidetud slummiteid ja juhtis boda-bodat samas väga hästi ja kindlalt. Mingil hetkel olime Theresaga üsna hirmunud, sest ees oli suur trepp ja meie sõitsime otse selle poole, kuid õnneks teadis Kato selle trepi kõrvalt kulgevat eriti kitsast tänavat, mida mööda me edukalt liiklusummikut (ja treppi!) vältisime.
Abdul – alati rõõmsameelne boda-juht, kellega esimest korda sõites rääkisime pikalt liiklusummikutest ja kuidas neid vähendada saaks ning kuna just oli üks islami pühadest saabumas, siis jutustas tema ka kitsest, kes tal kodus tapmist ootab. Abdul on hea juht ja võtab väga väikest tasu, kuid viimasel ajal ma talle enam ei helista, sest igakord on ta enda sõnul  3-5 minuti kaugusel ja jõuab kohale umbes 30 minuti pärast. Natuke keeruline on niimoodi kohtumistele enam-vähem õigeaegselt kohale jõuda.
Hilinemisega meenub ühe vabatahtliku jutt sellest, kuidas hommikul kella kuueks tellitud boda-juht korduvalt ütles, et jah, ma olen kohe seal ja ma juba näen sind ja jõuan sinu juurde, kuid tegelikkuses teda 15 minuti möödudes ikka veel kohal polnud.
Godfrey – elab minu linnaosale üsna lähedal ja temaga sain tuttavaks kui ta ühel õhtul mind ja veel mõnd sõpra kesklinna restorani viis. Godfrey töökoht on kesklinnas ja ta töötab iga päev, pühapäeviti näiteks käib hommikul kella seitsme paiku kirikus ja sõidab siis tööle. Alati on tal varuks mõni muhe ütlemine või nali ning tema arvates peaksin ma siiski Ugandas maad ostma, maja ehitama ja siia jääma. Kampala kohta ütleb ta, et see on tema küla ja ta tunneb igat tänavanurka, siiani on see korduvalt kinnitust leidnud.
Patrick - töötab Namungoona poele väga lähedal ja temaga olen korduvalt kesklinnast kiirkorras õmblusmaterjale toonud. Ta on mootorrattal elatist teeninud üle kolme aasta ja on üks väheseid, kes selle tööga seotud miinuseid välja toob - hingamisteede haigused, lühem eluiga, stress, võimetus oma sissetulekuid pikemaajaliselt planeerida. Tema järgmine plaan on minna taksojuhiks emiraatidesse, nt Abu Dhabisse. Inglise keel on tal väga hea, peab alati lubadustest kinni ja teab maailmaasjadest päris palju.
Charles - sai oma isikliku boda sellise algatuse nagu Tugende (http://www.tugendedriven.com/) kaudu. Tema suurimaks sooviks on koguda piisavalt raha, et oma isiklik elektriku töökoda avada. Charles töötab öösiti Kampala jõukamas ja piduderohkes linnaosas ning töötab nüüd ka uue algatuse SafeBoda juures -> http://www.safeboda.com/

Mina, Charles ja kiivrid

Tuesday, 10 February 2015

Soundtrack

I shall add some posts soon about things I still want to reflect on and share, e g food, boda-boda business and so on but until then enjoy the soundtrack of my time in Uganda. This was the music that followed me most of the time, from the shop to the minibus-taxi, through the streets and pubs.

 

 


 

















Monday, 2 February 2015

Tagasi Põhjamaal. / Back in the North.


Naiste toodetud kaubad jõudsid lõpuks Mondo kontorisse ja on müügiks valmis



ning peas endiselt kummitab/ and still haunting in my head... neera-neera-neera!

Thursday, 22 January 2015

Põhjas, idas, lõunas./ In the North, East, South.

Jõuludest uue aastani rändasin Ugandas pisut ringi ja avastasin palju ilusat, millest millalgi hiljem veel täpsemalt kirjutada soovin. Hetkel on aga uuesti palju tööd ja tegemist, sest juba järgmisel nädalal maandun tagasi Eestimaa talve. Kui kellelgi on veel huvi Bluesky või Disabled Initiatives tooteid tellida, siis uurige siit ja andke endast märku (kadi.epler[at]gmail.com):
https://www.facebook.com/DisabledInitiatives
Samuti võib lehte igakülgselt jagada jne ning mitmed tooted on juba saadaval MTÜ Mondo kaudu!
-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------
During Christmas and the beginning of January I spent some time exploring Uganda and discovered a lot of beauty that I want to write about in another post at some point later on. At the moment there is again a lot of work to do because already next week I am going to land in the Estonian winter.
If anyone is interested in ordering products from Bluesky or Disabled Initiatives, then visit this Page and let me know: https://www.facebook.com/DisabledInitiatives


Lõputa tee. / The road that has no end.

Päike tõuseb kella seitsme paiku...

... ja loojub kella seitsme paiku.

Lõunasöögiaeg. / Having lunch, nom-nom.

Kidepo National Park - the man, the Coke, the gun.

Jungle on the way up Mt Elgon.


Mt Elgon!


Ema ja laps teel turult koju. / Mother and child on their way home from the market.

Greetings to Estonian Debating Society!

The sausage tree, gets even an elephant drunk, or so the ranger claimed.

Taaskasutus-lambid./ Recycling-kerosene-lamps. 30 eurocents each.


Sunday, 21 December 2014

Head pööripäeva!

Ilusat pööripäeva ja aastavahetust! Jõulud Ugandas - kirjud kaubanduskeskused, kõik ostavad pere jaoks süüa ja reisivad küladesse, liiklusummikud ja kuumenev päike.






Saturday, 20 December 2014

Juuksed. / Hair.

Juuste teemal tahtsin tegelikult kirjutada juba septembris, kuid muud asjad tulid vahele. Sõnu polegi siia juurde palju vaja, pildid räägivad kogu loo. Septembris võtsin käsile eksperimendi kohaliku juuksuriga, kelle tagasihoidlik kamber asub minu kodule väga lähedal (teise köögiviljaleti ja chapatti mehe vahel). Selgus, et tema nimi on Usher, lõikus maksab vaid 5000 ning muzungu juustega saab ta vabalt hakkama. Olgu, otsustasin katsetada. Seinal rippus plakat erinevate piltidega juukselõikustest (ok, pigem kohalikud naised parukatega vist) ning põhimõtteliselt sai sobivale pildile osutades oma soovist märku anda. Põhimõtteliselt, sest juuksur noogutas kõikide piltide puhul, et jah, saan hakkama küll ja pole üldse probleemi. Protsess nägi väja umbes selline, et juuksur pritsis mingist topsikust mu juustele pisut vett ning asus siis köögikääridega suvalisi salke lühemaks lõikama. Mingil hetkel avastasin, et tukk hakkab juba liiga lühikeseks muutuma ja küsisin tagasihoidlikult pildile osutades, et kuidas mu juuksed nüüd selliseks peaksid saama. Selle peale vastas Usher, et pole vaja muretseda, ta esmalt lõikab lühemaks ja siis trimmib täpse lõikusjoone paika. Proovisin mõista anda, et juuste maha lõikamise järel pole võimalik mõnda soengut enam teha, sest noh, juukseid on lihtsalt liiga vähe järel. See teda eriti ei heidutanud kuni lõpuks ütlesin, et nüüd aitab ja mina lähen siit minema. Maksin esialgu kolm tuhat, kuid selle peale vaadati mind väga kurva pilguga ja lisasin 900. Seega kokku maksis uus „soeng” 3900 UGX ehk 1.10 EUR. Koju jõudes aitas Rike õnneks soengut korrastada ja ühtlasemaks lõigata. Õhtu lõpuks nägi see enam-vähem normaalne välja.

Kohalike juuksurite äri tegeleb enamasti naiste juustesse patside-punutiste-parukate paigaldamise ja meestele masinlõikuse tegemisega. Uskumatu kui palju on võimalik erinevaid patse ja nendest omakorda huvitavaid moodustisi vormida. Mõned agarad vabatahtlikud lasevad endale ka patsid pähe punuda ning see kestab vähemalt terve päeva, võtab peanaha valusaks ja püsib ilusana umbes 2-3 nädalat. Juukseid sel ajal pesta ei tohiks. Üldiselt usun, et võltsjuustesse investeerivad kohalikud naised päris palju. Parukatega on vist lihtsam, sest neid saab vahepeal ära võtta ja uuesti tagasi kinnitada.

Vahepeal mu juuksed muudkui kasvasid, muutusid tihedaks ja tundsin, et sellise trollina enam ringi jalutada ei sobi. Otsustasin uue eksperimendi kasuks, kuid seekord Acacia Malli ilusalongis Sparkles. Tegu on ühe ilusaima kaubanduskeskusega Kampalas ning nii uhkes juuksurisalongis pole ma vist varem käinudki. Pidin umbes 10 minutit ootama kuni sõbralik meesjuuksur minu juustega tegelema hakkas. Pesi ja masseeris pead ning uuris, kui palju lõigata tuleks jne. Selgus, et ta on käinud spetsiaalselt Nairobis muzungu juuste lõikamist õppimas ning töötas seejärel Kampala Sheraton Hotellis. Hiljem vahetas töökohta, sest Sheratonis oli liiga palju keeruliste juustega muzungusid ja töö väsitas väga. Lõikus võttis aega umbes 30 minutit ja maksin 23 000 UGX ehk 6.57 EUR. Natuke imelik, et kõik teised tuttavad, kes samas kohas käinud, on maksnud kakskümmend tuhat šillingit, kuid mis teha, äkki on hinnatõusus süüdi jõuluaeg.

Nüüd on mu juuksed igatahes kuivaperioodiks ja uueks aastaks valmis!
------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

I wanted to write about hair already in September but other things interfered and now I found time for that again. In this case the pictures pretty much tell the story and not too many words need to be added. In September I decided to experiment with the local hairdresser who has his small business just a few minutes from my home (between the second vegetable stand and the chapatti guy). His name is Usher, haircut costs 5000 and he has no difficulties with cutting muzungu hair or so he claimed. He also had some posters with different haircuts or I would rather say with different wigs and fake hair. Basically one could choose a haircut from those pictures but actually the hairdresser seemed to nod every time and say that yes-yes, no problem, he can make this cut. The process of cutting itself looked something like this - he splashed some water onto my hair from a plastic cup and then started to cut randomly with kitchen scissors. At some point I discovered that the fringe is getting way too short and uneven and pointed to the picture I asked how are my hair supposed to look like this. Usher replied that no need to worry, he shall first cut the hair shorter and then trim it into the correct shape. I tried to explain that after cutting the hair some haircuts are not possible anymore because, well, the hair might be just too short for that. This did not discourage him at all until at some point I just told that this is enough now and I am leaving. At first I paid three thousand but then he looked at me with very sad eyes and said that he had worked so much and I added another 900. In total my new „haircut” cost 3900 UGX = 1.10 EUR. At home Rike fortunately helped to correct and even out my new hair.

The local hairdressers usually concentrate on making braids, adding wigs and all kinds of fake hair and shaving off men's hair. It is really astonishing how many possibilities there are for making braids and then organising them into different styles, shapes, and sizes. Some eager volunteers also try out the feeling of wearing braids and the process for that takes at least one whole day. It makes the skin on your head itch and hurt and the braids stay nice for 2-3 weeks (or less if they are not made very well). In general, I believe that local women invest quite a lot of time and money into fake plastic hair. It seems a bit easier with wigs as you can take them off and then attach them again later.

In the meanwhile my interesting haircut kept growing thicker and I thought that soon I need to do something about this. I decided to try another experiment but this time in the beauty salon Sparkles in Acacia Mall that is one of the most beautiful shopping centers in Kampala. I think that I have not been in that fancy beauty salon before. I had to wait about 10 minutes until a friendly hairdresser started to work wash my hair, gave a bit of a head massage, and asked very precisely how much he should cut off. He told me that he had done a special training in Nairobi for cutting muzungu hair and worked in Kampala Sheraton Hotel after that. Later he decided to change the salon because there were to many muzungus with complicated hair in Sheraton and the work was very tiring. The haircut took about half an hour and I paid 23 000 UGX = 6.57 EUR. Slightly strange that all other friends who have been there have only paid twenty thousand but well, maybe it is because of Christmas time approaching and all the prices rising.

Now my hair is truly ready for the dry season and new year!



Väike valik võltsjuukseid. / Some plastic hair available.

Poepidaja paneb Anna peanahale kreemi. / Shopkeeper applying soothing cream to Anna's skin and hair.

Enne. / Before. 17.09.2014

Pärast. / After.

Rike aitab asja parandada. / Rike trying to correct the cut somehow.

Enne. / Before. 19.12.2014

Pärast. / After.

Thursday, 18 December 2014

Saagala kaveera!

Mulle ei meeldi kilekotid kohe üldsegi mitte ning ka Eestis olles vaatan kilekotte ostvaid sõpru mõnikord pisut ärritunud pilguga. Teadsin varasemast Peruu reisist, et kilekottide vältimine saab ilmselt päris raske olema ja nii ta läkski. Ugandas pakitakse poodides kõik asjad kilekottidesse ning suuremates supermarketites on kassas lisaks müüjale veel eraldi pakendaja, kes kärmelt ostetud asju kottidesse topib. Ka kõige pisemat asja ostes pakitakse see koti sisse (üksik veepudel või pakendatud suhkur vms). Püüdsin võimalikult kiiresti õppida luganda keeles ütlema, et ma ei soovi kilekotti. Saagala kaveera! Selgus, et selline tõrkumine ajab paljud müüjad segadusse. Kord ehmatas müüjanna vist päris ära, sest neljast ostetud toiduainest jõudis ta kassast läbi lüüa ainult kaks.

Põhjus, miks see kilekotimajandus mulle veel eriti vastukarva on – prügi ja sealhulgas plastikut põletatakse tänavatel ja hoovides ning teeääred on kilekottidest tulvil. Olen aru saanud, et mõned ugandalased isegi nõuavad igas poes kilekotti, sest neil on selleks justkui õigus. Suurte ostukeskuste ostlemisejärgne kontroll tähendab seda, et pead turvamehele tšekki näitama ja siis ta justkui arvestaks omaette, et kas sul ikkagi on kotis ainult need asjad, mis tšeki peal kirjas. Turvaväravatest ilma selle konkreetse poe kilekotita läbi minnes küsitakse mõnikord, et kas müüja tegi midagi valesti, et ta kilekotti ei andnud?!

Naaberriigis Ruandas on kilekottid näiteks keelatud – nende müük ja ka riiki sisse toomine. Siia lennates oli vahepeatus Kigalis ning lennukisalongis anti teada, et väljuvad reisijad peaksid oma kilekotid lennukisse jätma. See oli kui muusika mu kõrvadele. Minu arvates väga hea otsus riigi poolt mõttetut kilekotiäri piirata ning keskkonda ja inimesi säästa. Sellise lähenemise osas pole Ruanda maailmas sugugi üksi.

Mis saab kasutatud kilekottidest? Tõenäoliselt need kas visatakse maha või põletatakse kuskil koos muu prügiga ära. Seejuures eralduvad gaasid pole sugugi mõnusad. Plastpudelite osas tundub seis parem olevat, sest neid korjatakse kokku ja taaskasutatakse. Siin olles muutub minu jaoks aina kurvemaks ja mõistmatumaks prügi sorteerimisest ja taaskasutamisest loobumine riikides, kus selle jaoks on loodud vajalikud tingimused ja infrastruktuur.
Mõnikord tehakse plastikust ka kunsti, näiteks nii nagu alloleval pildil...
-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

I do not like plastic bags at all and even in Estonia I sometimes cast a concerned look towards friends of mine who buy plastic bags. From a previous trip to Peru I already anticipated that avoiding plastic bags might become difficult and this fear was confirmed. In Uganda all purchases are packaged into plastic bags and next to a cashier in every bigger supermarket there is a person hired to package all your products into plastic bags. Usually it seems that their task is to maximize the number of plastic bags used. Even if you just buy one bottle of water or some snacks, they would still like to pack it into a separate bag. One of the first things I learned in Luganda was Saagala kaveera! Meaning that I do not want a bag. It came out that this kind of negation confuses quite many sellers. One time a cashier was so overwhelmed by my request that she even forgot to register 2 out of 4 items at the cash register.
The main reason why I am strongly against this plastic bag industry – garbage, including all sorts of plastic, is being burnt on the roadsides and the streets are full of plastic bags. I have understood now that some Ugandans even demand a plastic bag in every shop because they feel that they have a right to do so. In big supermarkets the receipts are being checked at the exit and then the security guard kind of estimates whether you have the same items in your bags as are registered on the receipt. When exiting through the security gates without a plastic bag from the same shop, the guard sometimes asks whether the cashier made a mistake by not giving me a plastic bag?!
On the other hand, the neighbouring country Rwanda has banned the usage and import of plastic bags. My flight to Uganda had a short stop in Kigali and the flight attendants announced that the exiting passengers should leave their plastic bags in the airplane. Now that was music to my ears. I think that it is a rather good decision for a country to limit the pointless plastic business and spare the environment from all that polyethylene and plastic-burning-fumes. In doing so, Rwanda is not the only country at all.
What happens with the used plastic bags around here? Probably they get thrown on the streets or burnt somewhere with the rest of the garbage. The fumes from such small piles of burning garbage are not pleasant at all. The situation seems to be a bit better when it comes to plastic bottles because they are collected and apparently recycled and then sold to Europe and China: 
The time here makes me even more sad and bewildered towards persons who choose not to sort garbage or recycle their waste despite the facilities and infrastructure available in their countries.
Sometimes waste can also be turned into art, like on the picture below...


At KLA Art 14 in Kampala, The Boda Boda Project.